UNESCO ja kirjanduse saatus

Juhtumiuuring ühest olulisemast globaalsest kultuuripoliitika kujundamise institutsioonist UNESCO ja kirjanduse saatus näitab seost sellise poliitikakujundamise ja majanduslike muutuste vahel. Keskendudes UNESCO raamatute kasutamisele, tuvastab Sarah Brouillette agentuuri ajaloos kolm etappi ja uurib igaühe kirjanduslikku ja kultuurilist programmi. Vahetult pärast sõda võimaldas tugev majandus rahastada infrastruktuuri, mis toetas liberaalset kosmopoliitilisust ja kapitalistliku demokraatia levikut. Dekoloniseerivatel 1960. ja 70. aastatel kurdeti kirjaoskamatust ja kirjandusele juurdepääsu puudumist kui "raamatunälga" arengumaades ning lugemist peeti universaalseks inimlikuks väärtuseks, et argumenteerida tasakaalustatuma kommunikatsioonitööstuse ja autoriõiguse režiimi poolt. Hiljuti on kirjandusest saanud linna ja riigi brändingu instrument, mis edendab turismi ja päranditööstust. Tänapäeval käsitleb agentuur kõrgkirjandust suures osas kommertsiaalselt isemajandava tootena jõukale vananevale avalikkusele ning põhimõtteline poliitiline reform, et tegeleda ebaühtlaste suhetega, mis iseloomustavad globaalset intellektuaalomandi loomist, on välistatud. UNESCO kirjandusprogramm on selles mõttes väga sugestiivne. Trajektoor, mis võib tunduda võiduka edu lugu – kirjandusturism ja festivalide programmid võivad mõnele inimesele olla üsna tulusad –, on teises valguses aga languse lugu.