Vägivald Lähis-Idas

Vägivald on viimase kahe aastakümne jooksul olnud paljudes Lähis-Ida riikides keskseks poliitiliseks küsimuseks, kas episoodiliselt (Süüria, Iraan) või pidevalt (Türgi, Egiptus, Alžeeria, Iraak, Afganistan ja Iisrael/Palestiina). See murranguline uus uuring heidab valgust selle nähtuse dünaamikale, minnes kaugemale teguritest, mida tavaliselt peetakse algpõhjusteks – majandus, religioon ja kultuur –, ja uurides poliitilist struktuuri, mis seda vägivalda tegelikult käivitab. Mõned rühmitused näivad vägivalda algstaadiumis käsitlevat ratsionaalse vahendina vaidlustatud võimusuhete muutmiseks. Hilisemates etappides nõrgestavad need liikumised sageli ja tekitavad killustatud ja erastatud vägivalla vorme – sõjapealikud on üks näide – ning mõnes olukorras metamorfeerub vägivald nihilistlikuks, ohverduslikuks ja/või messianistlikuks vormiks. See raamat uurib viise, kuidas poliitiliste, etniliste ja sektantlike identiteetide kriminaliseerimine on aidanud kaasa „traagilise meele” kujunemisele, mis tajub vägivalda kui kindlaimat õigluse ja lootuse pakkujat. Autori põhjalik analüüs, mis ühendab kognitiiv-, sotsiaal- ja religiooniteaduste lähenemisviise, aitab meil mõista nende vägivallavormide taga peituvat loogikat.