Mis oleks teisiti

Võimalikkus on nii filosoofia kui ka sotsiaalteooria keskmes. Aga millisel filosoofilisel pinnasel, kui üldse, kasvab parema ühiskonna võimalikkus? Metafüüsika ja sotsiaalteooria ristumiskohas otsib teos „Mis oleks teistsugune“ Theodor W. Adornolt mõtisklusi võimaliku ja tegeliku vahelise suhte üle. Korduvates vihjetes utoopiale, lunastusele ja leppimisele näib Adorno viitavat tulevikule, mis murrab otsustavalt ajaloole omase sotsiaalse ebaõigluse. Sel eesmärgil ja kuigi ta ei selgita seda kunagi üksikasjalikult – rääkimata täieulatusliku teooria või metafüüsika vormist – kasutab ta ka võimalikkuse mõistet ulatuslikult tehniliselt. Võttes Adorno kriitiliste lugemiste põhjal juhtniidiks teiste mõtlejate, eriti Hegeli ja Heideggeri teosed, mõtiskleb Iain Macdonald võimalikkuse üle seoses Adorno enda kirjutistega ja pakub vastuseid küsimusele, kuidas me peaksime selliseid võimalusi sõnastama ilma ebamäärasesse ja naiivsesse utoopilisse suunda langemata.